Hei-hei!

Kadunud Kamilla Katarina siin. Viimasest blogipostitusest on nii palju aega möödas, et naasen siia aasta vanemana(jap, viimases postituses olin ma veel 22), kindlasti targemana ja vürtsi lisab mõni hall juuksekarv, mis mul 23-sena pähe kasvanud on 😀 kui ulme see on? Minu jaoks igaljuhul on ja need karvad iseloomustavad väheke ka seda aega, mis mul siin vahepeal olnud on. Mu elus on vahepeal niivõrd palju asju juhtunud, et seda kõike on raske kuidagi otseselt kokku võtta ja kas üldse peabki? Ma olen siin, ma olen tagasi ning see on kõige olulisem 🙂

Põhjus, miks blogi jäi pikaks ajaks sisuta, oli sellepärast, et mina olin/jäin sisutühi(/jaks). Eelmise aasta sügisel, kui mul lõppes ära surfitrenn (sest surfi hooaeg lõppes ära), hakkasin ma närtsima, sest ma ei pööranud üldse tähelepanu oma sisemaailmale. Seda kõike muidugi sain ma aru veidi hiljem, et mis värk oli. Tõde on ju see, et millele tähelepanu ei pööra, nt ei kasta taime, hakkab see närtsima ja just see minus toimuski. Ma ainult töötasin ja töötasin ning veel sellises õhkkonnas, kus polnud üldse neid “minu” inspireerivaid inimesi. Sellest töökohast tulin ma jaanuari lõpus ära. See äratulek oli meeletult närvesööv ja pingeline, aga ma suutsin enesele kindlaks jääda ja ikkagi nö võita. Sealsed bossid lootsid, et ma olen loll ja noor ning ei tea seadusi, aga kahjuks nad eksisis. Pärast seda elumuutust avastasin, et ma ei jõudnud 2016.aastal kordagi kuhugi muuseumisse, teatrisse ning ei avastanud mõnd uut ilusat looduspaika ega käinud kuskil välismaal. Saingi aru, et ma jäin nii sisutuks. Ma ei olnud masenduses ega midagi sellist, aga just nimelt olingi sisutu. Ma olin õnnelik (olin enne seda perioodi vähemalt selle ära õppinud, kuidas end õnnelikuna hoida), aga elu oli nii üksluine ja selline… meh, käis kah. Ma ei saanud kuskilt inspiratsiooni, ei toitnud oma meeli ning sellepärast ei osanud ka siia blogisse miskit arukat jagada.

Veebruarist aprillini toitsingi enda meeli KUMU, etendusega draamateatris ja erinevate ilusate looduspaikadega, kuhu ma varasemas elus sattunud polnud, nagu nt Siniallikad, Jägala juga, Rummu karjäär ja nii edasi. Kirsiks tordil sellele meelte toitmisele oli nädalane Pariisi reis ning nüüdseks olen omadega uuesti tööl ja uuesti siin blogis – meeled toidetud.
Oii, mis asja, unustasin täiesti ära! Peale kirsside olid tordil peal ka maasikad, milleks olid imelised virmalised, mida ma esimest korda elus nägin, vot see oli võimas! Kuna pildid ütlevad ikka ja alati palju rohkem, siis jagan enda sellest perioodist mõnusaid pilte 🙂

ENJOY!

Kamilla Katarina
♥♥♥

INSTAGRAM | FACEBOOK | TUMBLR | YOUTUBE