Hei-hei kõik trendikad!

Palun ärge võtke järgnevat teksti must-valgelt, sest selle loo taha jääb veel väga paljut, aga kahjuks kõike oma elust ka jagada ei soovi.

Teie ees on Trendiruumi 100 postitus ja tegelikult sai mu pesake ka vahepeal 1-aastaseks. Kuna ma ei teinud selle puhul midagi (ma tean, et mõned tähistavad oma blogi sünnipäeva näiteks suure giveawayga), siis ma mõtlesin, et nüüd sajanda postituse puhul võiks teile jagada miskit isikliku, erilist ja väga positiivset.

Ma alustasin selle postituse kirjutamist mitmeid-mitmeid kordi, aga igakord kui ma jõudsin esimese lause lõppu, olid mu kõik mõtted ja sõnad kadunud, kuidas ma olin plaaninud seda postitust kirjutada.

Ma luban teile, et see postitus lõppeb väga positiivse noodiga, aga alustuseks pean meenutama veidi negatiivsemaid noote oma elust. Seda sellepärast, et kuna mind aitasid tol hetkel teiste kogemustest lugemine, siis loodan, et ka minu lugu inspireerib vähemalt ühte samas seisundis inimest ning ta hakkab oma elu jälle positiivsemalt nägema 🙂 . Loodetavasti saab ta esiteks aru, et ta polegi hull, teiseks, et ta kohe kindlasti pole oma murega üksi ja kolmandaks ta loodetavasti teadvustab seda endale ja selliste asjade teadvustamine on parim algus.

Kui ma veidi rohkem kui aasta tagasi veebruari keskel Trendiruumiga alustasin, siis asi mida te sellest ajast ei tea, on see, et ma olin omadega väga-väga mustas augus. Nüüd te mõtlete, aga miks ja kuidas ma siis sellisel ajal blogi suutsin pidama hakata? Ausalt öeldes ma väga ei suutnudki, aga Trendiruum tuli minuni juba 2013 aasta novembris, kui Libresse otsis endale moe-ja elustiili blogijat, et siis vahel selles blogis läbi minu enda brändi reklaamida. Ma kandideerisin, käisin vestlusel, kus näitasin oma vana blogi ja rääkisin oma visoonist jne – saingi blogijaks. Trendiruumi sünd oli üsna pikk protsess, sest selle saidi taga ei olnud ainult mina (nagu ka nende suurte kampaaniate ja reklaamide taga). Veebruari alguses saingi meili “Leht on valmis, hakka blogima!”, aga polnud see algus midagi nii kerge, kui tundus…

kriis

Olen terve elu olnud väga tundeline, emotsionaalne ja temperamentne isik, minus on omajagu nõrkust ja omajagu tugevust. See kõik tuleb sealt Venemaalt, kuhu mu juured ulatuvad. Isapoolse suguvõsa naised on meil kõik sellised. Kui ma olen kurb, ma olen väga kurb, kui ma olen rõõmus, ma olen väga rõõmus jne. Ilmestamaks mu emotsioone, siis üks seik lapsepõlvest, mida ema just hiljuti meenutas – kui olin viiene ning meil ükskord külalised külas olid, sain ma millegi peale tohutult vihaseks, nii et ma marssisin oma tuppa, lõin ukse pauguga kinni ja siis mõnekümne sekundi pärast tuli uks lahti, kust lendas suure kaare ja jõuga vastu seina mu armas nukk ja uks jälle paugua kinni 😀 .

Mul oli koguaeg visoon kelleks ma saada tahan ja millisena ma oma elu näen ehk siis olin motiveeritud ja inspireeritud energiline tsikk – parim kombo? Küll tahtsin ma saada tantsijaks ja koreograafiks, siis ürituste korraldajaks, siis disaineriks… Kunagi tahtsin isegi kosmonaudiks saada – neid ilusaid plaane oli palju.

kavand008

11’ndas klassis ma vahetasin kooli, lõpetasin näitlemise ja tantsimise ära, olin kaks kuud järjest kopsupõletikus ning üks isik tegi mulle tohutult haiget(ning ei, selleks polnud armastus) – kogu sellest kombost hakkas toimuma selle elujanulise tsiki allakäik. Mul kadus täiesti ära visoon, motivatsioon ja energia. Ma samas nagu tegin midagi (nt tegin kollektsiooni Viiruse, mis muide oli inspireeritud sellest kopsupõletikust), aga seesmiselt tundsin, et see oli kõik nii sihitu ja mõttetu. Ma olin peaaegu koguaeg siuke kurvameelne ja apaatne, mida kõige enam märkas muidugi mu perekond. Kuigi kliinilist diagnoosi mulle ei pandud, sest ma ei julgenud minna psühhiaatri juurde(mind hirmutab juba paljas mõte antidepressantide või unerohtude võtmisest), kuhu psühholoog mind muidugi saatis, aga tagantjärele mõeldes julgen öelda, et põdesin depressiooni. Ma väliselt justkui funktsioneerisin ja väheke tegutsesin, aga seesmiselt… valitses tühjus ja kurbus. Mul käis see koguaeg üles-alla-üles-alla. Sellel hetkel kui ma mõtlesin, et nii – ma pean kuhugi psühhoteraapiasse minema, hakkas mul jälle väheke parem ja mõtlesin, et ja-ja küll ma saan endaga ise hakkama.

Etteruttavalt ütlen ära, et kuigi asi läks halvemaks, siis lõpuks ikkagi saingi ise hakkama!

Selle aja sees, kui ma end peaaegu konstantselt kurvana ja mõttetuna tundsin, tulid minuni mu esimesed ärevushood ja sekka mõni paanikahoog. Ma mõtlesin ja mulle räägiti koguaeg, et see on normaalne sellises vanuses. See segadus, tühjus ja ärevus, et kõik inimesed ju otsivad ennast sellises vanuses. Nojah, tundub ju nagu loogiline.

Peale keskkooli ma otsustasin minna Saaremaale (kust nüüdseks olen ära tulnud), perest ja kõikidest sõpradest eemale, Ametikooli multidisaini õppima ja nagu te juba aimate edasist kulgu, siis… Jah, see keskkonna vahetus, uus seltskond, uus kool jne – ei mõjunud mulle hästi. Alguses oli kõik nagu tore ja lilleline, aga mida enam hakkas see kõik mulle kohale jõudma, et kui eemal ma kõikidest olen (kuigi ma käisin üsna tihti Tallinnas), seda vähem mu mõistus seedis seda ja lisaks tühjusele /segadusele (ei oska täpselt seda tunnet kirjeldada) ja üksindusele lisandusid mulle väga koledad ja halvad mõtted – ma jooksin lõpuks täiesti kokku.

Jõudsingi oma jutuga sinna musta auku, millest ma oma juttu alustasin ehk siis 2014 aasta algusesse. Mõnel tuttaval on ilmselt seda kõike ehk veidi imelik lugeda, sest oligi see, et väliselt ma funktsioneerisin ja lähedaste inimeste seltskonnas ma isegi naeratasin ja olin lõbus, seega ilmselt ei jäänud absoluutselt siukest muljet, et Kamillal võiks midagi halvasti olla. Lähedaste seltskonnas oligi hea, sest siis ma unustasin oma mõtted ja sisekosmose. Seda kõike ilmestab üks lause, mida mu sõber ükskord ütles, ilmselt üsna sarnast tunnet tundes: “Tead Kamilla, ma ei jaksa enam näidelda, et kõik on hästi!”

Saaremaal üksi olles, ma ei tulnud toime oma mõtetega, need olid muutunud nii negatiivseteks, mille pärast ma tundsin ennast ka veel-veel kurvemini. Mu parimaks mõtetepeletajaks oli muidugi arvuti, kust ma vaatasin tundide kaupa filme ja seriaale, sest need viisid ainsana mu mõtted reaalsusest eemale. Oma kõige mustemal ajal ma vajusin aina rohkem ja rohkem voodisse, sest mul polnud energiat, olin koguaeg nii väsinud – lihtsalt vegeteerisin päevad läbi. Ma mäletan paari korda, et ma ärkasin hommikul üles ja esimese asjana lihtalt hakkasin nutma, sest… ma ei tahtnud enam elada. Ma elasin seal kolmandal korrusel ja ma vaatasin sealt aknast alla ning mõtlesin, et tahaks alla hüpata… Mu mõtted olid läinud kõige koledamateks. Mis “nali” see on, et 20-aastane neiu ei taha elada? Ma reaalselt mõtlesin, et olen hulluks läinud. See kohutav mõte oli mulle samas nagu mingi valgustus. Sellest hetkest ma sain aru, et see pole enam üldse normaalne ja pean endaga midagi ette võtma. Ma võtsin ette kõikvõimsa interneti ja hakkasin uurima kurbuse tundest, üksindusest, tühjusest ja ma jõudsin muidugi depressioonini. Ma vaatasin igasugu dokumentaalsaateid inimese psüühika kohta, kuulasin/lugesin youtubest/blogidest erinevate inimeste lugusi depressioonist ja noh, nagu arvata, ei erinenud need üldse minu seisundist.

Selles seisundis hakkasin ma veebruaris blogi kirjutama ja te ei kujuta ette kuidas ma neid postitusi algselt välja pressisin ja põdesid, et need postitused on nii kohutavad ja igavad. Kõik postitused lasin enne avalikustamist kellelgi üle lugeda, et kas ikka kõlbab. Pärast teist-kolmandat postitust ma avastasin, et mu meeleolu ja mõtted oli paremaks läinud. Blogi viis mu mõtted eemale, ma keskendusin mingile kindlale asjale ja mul tekkis pisikene siht – teha valmis uus postitus. Põhimõtteliselt päästis see blogi mu elu 🙂

Kuna mul oli suur soov enda enesetunnet parandada, hakkasin ennast väga analüüsima. Panin kirja päeva jooksul hetked, millal mul negatiivsed mõtted kadusid või millal ma tundsin ennast veidi elavana. Ma mõtlesin väga läbi aja kui ma olin õnnelik või need hetked kui tundsin rõõmu. Ma põhimõtteliselt sundisin ennast mõtlema positiivsetele asjadele.

Üks youtuber Will Darbyshire tegi ka just sellel teemal video:

Ning Luule Viilma seletus depressioonist on ka üsna hea, loe seda SIIT

Lõpuks jõudsingi postituse tuumani – mis mind õnnelikuks teeb? Kuidas ma tulin kõigest sellest välja? On pisemad ja suuremad “asjad”, millele hakkasin keskenduma/tegema või mis mind kas või väiksemal määral aitasid. Tundsin nendest head meelt ja aina rohkem hakkas kasvama see kadunud rahulolu, positiivne meeluolu ja õnn. Ma tegelen enda sisekosmosega siiamaani, aga seljataha jäänud aasta käigus kasvatasin end tohutult ja õppisin endast palju uut. Selle musta aja sees tekkisid minus palju suuri ja uusi hirme, millest mõni pole siiani kadunud ning üks suurimaid nendest on sellesse tundesse tagasi vajumine. Aga mis või kes mind aitasid – osad on nii tavalised ja teada tuntud meele äratajad, mõned jällegi mitte:

LIIKUMINE

Nr 1 ja kõige tähtsam! Aga see peab olema keskendunud liikumine, selle mõttega, et nii ma nüüd lähen käima-jooksma-tantsima, et sina ja su keha keskenduksid ainult sellele ning mitte millelegi muule a’la “Ma jään hiljaks ; Ma tahan koju; Mul on vaja sinna jõuda”.  Nagu juba mainisin, siis kõige rõvedamal ajal vajusin üha rohkem voodisse, ma ei tahtnud isegi poodi jalutada, et endale süüa osta. Ma olin nagu suur surnud lodev vaal 😀 Ja kuna hakkasin end täiega tagant sundima, siis võtsin liikumisest selle kõige ekstreemsema variandi. Ma ostsin endale spordiklubisse kuukaardi, kus toimusid rühmatreeningud, nüüd polnud enam pääsu. Esimesel tunnil ma mõtlesin, et oi jumal, mida ma siin teen? Ma polnud nii ammu hullult tantsinud ja rapsinud (läksin zumbasse vms), et kartsin, et saan trenni keskel südameataki. Juba trenni keskel kui võhm oli küll otsas, tundisn endas seda müstilist energiat, mis mulle alati tantsides tekkis. See oli nii hea. Mu veri oleks justkui “teisiti” tööle läinud, mu “süsteem” läks sees käima. Pärast ühikatuppa jõudes, vajusin kohe uuesti voodisse ja jäin magama, kuid see väsimus oli midagi uut. Mu vaim oli just ärgas, nagu oleks juhe taha pandud ja energiat saanud, aga füüsiliselt olin nii väsinud – ennist oli vastupidi. Soojade ilmadega hakkasin käima jooksmas või käimas. Liikumise olulisust on kinnitanud veel mitmed tuttavad, kes on end samamoodi kehvasti tundnud, et just see on neid kõige rohkem aidanud. Inimkeha on nagu masin, mis liikumatult läheb rooste, nagu näiteks auto.

USK

Ma pole üles kasvanud religioosse vaimuga peres. Usk on tulnud minuni läbi elu, läbi tunnetuse/kogemuste. Ma ei usu jumalasse, aga siiski usun erinevatesse asjadesse, millest kõike isegi ei oska sildistada. Ma arvan, et läbi usu leiab inimene tee endani. Ühest oma uskumusest rääkisin METSHALDJA postituses. Rääkides imedest, siis ma sain novembris endale uue poolvenna, keda ei osatud üldse oodata ja keda võiks nimetada Universumi kingituseks 🙂 Fun fact: ta kõikide nimede esitähtedest tuleb kokku H-O-T, minu arust nii lahe 😀  Sarnased uskumused tulevadki inimesteni läbi elu, kui ta kogeb/tunnetab midagi mõistusevastast-ebareaalset, midagi uut. Nii olen ma uskuma hakanud ka kristiallidesse ja see juhtus üsna naljakalt. Nimelt minu usk nendesse tuli läbi Marili, kellega me detsembris kohvikus istusime (saime samal päeval blogijate kirbukal tuttavaks) ja ta hakkas nendest rääkima.  Algul olin ma vääääääga skeptiline ja mõtlesin, et kuidas üks kivi saab energiat anda? Lõpuks ta võttis kotist välja ja tutvustas mulle roosat kvartsi. Roosa kvarts on armastuse ja rahulolu kivi. Võtsin siis selle külma kivi oma jääkülma kätte, endiselt väga skeptiline, aga mis juhtus? Kivi oli keset mu peopesa ning tundsin kuidas see kivi lihtsalt soojust kiirgas. Viie minutiga oli käsi täiesti soe. Meie jutu teemad läksid juba kaugele edasi, kristallide teema oli unustatud, aga mina jäin seda kivi mudima. Lõpuks mudisin seda tund aega. Ma ei tea kas asi oli selles, et ma alateadlikult keskendusin sellele ja see rahustas mind, aga ma reaalselt tundsin ennast rahulikumalt, mõnusamalt ja veel kindlamalt Marili seltskonnas. Muide Marili jagab oma blogis kristallide teemalisi postitusi 😉 Praegu kannan koguaeg roosat kvarsti kaelas.

Märkus: Selle kurvameelse perioodi tõttu, tekkisid mulle hirmud ja üheks selleks on uued inimesed. Ma olen hästi kohmetu ja imelik uute inimeste seltskonnas, ma kipun kokutama või ülbe olema, mis tuleb minu vastiku kaitsemüüri tõttu. See müür on muutunud üha õhemaks aastaga 🙂 , aga nt suve alguses ma tutvusin Folgi vibe postituskuttidega, kellega ma nüüdseks suhtlen koguaeg, aga algselt ma reaalselt kartsin neid 😀

tumblr_my0waaUzTx1qmqha2o1_500

MERI

Merel on minu üle mingi vägi. See lihtsalt rahustab mind. ALATI mereäärest tulles tunnen rahulolu. Kui mõnel on õnnepaigaks oma suve- või lapsepõlvekodu, siis ma ütleks, et minul on selleks koht, kus ma tunnen mere õhku ja seda vaikust või tuult. Võib-olla see tuleb sellest, et oma elu esimesed suved veetsin Lohusalus mereääres? Ei tea, aga kui Kamilla muutub rahutuks/kurvaks, siis viige ta mere äärde 😉

meri

MUUSIKA

Seda punkti suht mõttetu lahti seletada, miks see siin on. Usun, et kõik mõistavad. Panin kokku ühe playlisti lugudest, mis mind käima tõmbavad ja toovad hea tuju 🙂 Jah, seal sees on nii seinast-seina mussi, mõned nii lihtsa sõnumiga või üsna mõttetud lood, nt One Direction – Best song ever 😀 , aga millegi pärast see tõstab mu tuju.

Parim kombo on jalutuskäik mereääres tuju heaks tegev muusika kõrvas! 

SÖÖK

Oi see vajab omaette kategooriaid, cause I love food! Praeguseks hetkeks on mu söömisharjumused aasta tagusest ajast veidi muutnud. Siis olin ma täielik emotsioonisööja ja uskusin, et söök teeb mu tuju paremaks. Tähendab tegigi, aga samal ajal ma võtsin juurde ja tekkis suletud ring, sest kõikide nende pitsade hulgaga ma läksin ka paksemaks, mis tegi mind oma korda kurvemaks. Enam ma pole õnneks selline, mul pole absoluutselt pitsade, pastade või liha järele isu. Aga mis söögid, siis praegu mu tuju tõstavad:
Korralik hommikusöök – Kohv, munad, roheline (kurk-rukola), kana/peekonid või siis mu lemmikvõileib, milleks on täisteraleib, kodujuustu ja avokaado. Selline tugev hommikusöök paneb mind käima ja annab energiat. Eriti oluline on see siis, kui ma pole öösel hästi magada saanud. See rahustab ja valmistab mind ette päevaks.

IMG_0148
Mu lemmiksöögid – Sushi ja avokaado – nende peale on mul ALATI isu. Kui mul on selja taga halb või mega väsitav päev või ma olen päeva jooksul millegagi sellisega hakkama saanud, et tunnen uhkust, siis mulle meeldib ennast premeerida sushiga 🙂 Avokaadot söön peaaegu iga päev.

avokaado-sushi

Värsked söögidthank god, et mu isud on muutunud aastatagusest ajast. Varem oli mul koguaeg isu rõvedate süsivesikute järele. Ajasin kahe suupoolega pitsasid ja pastasid endale sisse. Vahel ma söön neid siiani, sest nt krevetipasta on mmmmm kui hää, aga need on halvad, sest need on n.ö “kiired” süsivesikud ehk siis veresuhkur tõuseb laksust mega kõrgele, aga samamoodi laksust langeb ka madalale ja see pole tervisele hea. Mulle on isutama hakanud hoopis värsked toidud. Mul on reaalne isu apelsinide, ananassi, brokkoli ja muu säärase vastu. Eile tulin öösel väljast koju ja ajasin kahe suu poolega tomateid ja avokaadot sisse 😀 Palju parem kui junk food. Pärast söömist on palju kergem ja värskem olla ning seepärast hea ja tervislik söök teebki mind õnnelikuks 🙂

anigif

SÖÖGI TEGEMINE

Kui ma saan teha seda mida ise soovin, tuleb tegemine südamest ja see kõik mõjub mulle nii rahustavalt. Kui tehtu ka õigesti ja hästi välja tuleb (mis õnneks enamasti tuleb), siis saan sellest omakorda positiivse laengu.

tomatid

INSTAGRAM

Ma armastan instagrami! Sellest on saanud minu visuaalne päevik ja üks positiivne paik. Ma ei taha sinna lisada negatiivseid, koledaid ja igavaid asju, sest miks ma peaksin? Mõni kindlasti mõtleb, et issand kui vale mulje see minust jätab, aga ausalt öeldes ma ei taha oma instagramiga kellelegi peale enda muljet jätta. Mulle pakub nii suurt rõõmu oma piltide tagasi vaatamine ja erinevate positiivsete hetkede meenutamine, teen seda üsna tihti. Ma lisan sinna kõike mis mulle meeldib, mis mind motiveerib või rõõmu pakub. Selfied? Kui mulle meeldib mu riietus, meik või juukseid, meeldib mulle seda jäädustada. Ma olen saanud märkusi, et isver, kui palju ma oma instagrami pilte lisan, aga palun ära follow mind siis, sest ausalt ma ei jaga sinna pilte kellegi teise pärast.

(Erand: Kui ma reklaamin Trendiruumi uut postitust. Neid ma tõesti lisan oma lugejate pärast, sest mõni saab just sealt info, et mul uus postitus üleval)

kamillakatarinainstagram

VANNISKÄIK

Nii rahustav, lõõgastav ja lõbus. Võtan vannis käiku alati väikse mini-spa-puhkusena 😀 Ma loen seal raamatut, kuulan telefonist mingit rahustavat muusikat ning jah, üks kord tegin endast ka sellise selfie lapsepõlve aegade mälestuseks, sest ma mäletan kuidas me käisime vennaga koos vannis ning isa tegi meile koguaeg vahust habemed ette 😀 Lushi vannivahupommid teevad vannis käimise värviliseks.

PhotoGrid_1418763857114

lush-luxury2

PEEGLI EES NÄGUDE TEGEMINE

Kõige totram asi vist üldse, aga see ajab mind nii naerma. Ma teen neid nägusi ning mõtlen, et issand mis inimene sa küll oled, et kuidas ma suudan selliseid nägusi teha ja lihtsalt naeran enda üle 😀  Kas keegi harrastab ka sellist asja 😀 ?

IMG_20140116_220820

ENDA ÜLES LÖÖMINE

Vahel tuleb selline tunne peale, et mitte midagi ei viitsi teha, mitte miski ei sobi selga ja näost ka nii ära ja tuhm. Võtan siis ette oma meigikoti ja kuskilt lihtsalt alustan. Jumestuskreem peale – juba veidi värskem ja jumekam. Ripsmetušs – kohe palju ilmekamad silmad ning võib-olla ka mõni erksam huulevärv huultele. Vaatan peeglisse ning vastu vaatab teine inimene 😀 Nüüd sobib juba ka mõni riideese selga. Nii see läheb. Ongi palju parem tuju. Mul tuli just meelde seda kirjutades see Kemo – Kohukese laul:

Et ää kui ma hommikul nagu üles ärkasin.Siis ää kõige pealt
nagu põhimõtselt nagu midagi tähtsat polnudki onjää.
Võtsin oma meigikotist huulepulga, sodisin peegli peale suurelt muidugi “I love you”

                     Processed with VSCOcam with p5 preset

TEIE KOMMENTAARID 

Nii võimas on saada selliseid kommentaare enda ja blogi kohta! Aitäh!  Kui ma 2014 kevadel esimesed selliseid sain, siis ma hoidsin peast kinni ja mõtlesin what the hell!! Miks ma teile meeldin? Tõsiselt äge! Isegi vähe negatiivsemad kommentaarid on nii motiveerivad. Ilma sellise tagasisideta poleks ma kunagi julgenud sellist avameelset postitust teha 🙂 Te teete mind õnnelikuks!

Screen shot 2015-04-05 at 8.32.39 PM

 

LAPSED

Meie maailmas kõige puhtamad ja siiramad isiksused. Mulle meeldib tohutult lastega mängida ja nende seltskonnas olla, sest neil puuduvad hirmud ja piirid, mis täiskasvanutel on. Nendega mängides, tuleb minust välja see peitu läinud laps. Laste emotsioonid ei ole valed. Mulle jääb alatiseks meelde üks ilus hetk oma täditütrega, kui ma temaga vanaema juures mängisin. Ta kriiskas naerda, silmad särasid peas ja ta oli nii õnnelik. Ühel rahulikumal hetkel, kui ma kükitasin, et olla temaga ühel kõrgusel, tuli ta vaikides minu juurde. Vaatas mulle üli tugevalt silma, tõstis oma käed ja libistas need ülevalt-alla üle minu näo. Mul käisid külmavärinad üle keha. Ma usun, et see oli tema viis tänada ja teada anda, et armastab mind.
Ma ootan juba väga emaks olemise aega. Ma ei poolda täielikku vabakasvatust, aga arvan, et lapsel on õigus ennast vabana tunda ja emotsioone välja näidata. Ma tahaks emaks saada umbes 8-10 aasta pärast ning usun, et see aeg tuleb elu kõige imelisem aeg 🙂

IMG_9278

MINU INIMESED

Kõige viimaseks jätsin kõige-kõige olulisemad – minu inimesed ehk sõbrad ja pere. Ma ausalt ei tea, mida ma teeks ja kes ma oleks ilma nendeta. Kõik on mulle nii palju õpetanud ja aidanud, mõned nendest teadlikult ja mõned mitte. Nad on aidanud mul hirme ületada ja tänu nendele olen ma jälle hakanud südamest naerma. Kui mõni mu sõbrannadest/sõpradest on kehvas tujus või kurb, siis ma ei taha neid kuulata selleks, et neid haletseda ja et endal hakkaks parem vms, vaid sellepärast, et nad kuulasid omal ajal mind, mis mind väga aitas. Teiseks muudavad nad mind õnnelikuks ja panevad naerma, ma tahan ju, et nad tunneksid ennast samamoodi 🙂  Ma olen oma viiele parimale sõbrannale mõned mured 100 korda läbi rääkinud ning muidugi see võib lõpuks ära tüüdata, aga iga kord hakkas mul vähekene kergem. Välja rääkimine, välja nutmine aitab kõige rohkem oma negatiivsetest asjadest lahti saada, sest sa füüsiliselt ja teadlikult lased need endast välja.  Ärge ütelge oma lähedastele “Küll kõik saab korda, ära vingu, kuskil Aafrikas lapsed nälgivad” või midagi säärast – jah, saabki korda ja tõesti lapsed nälgivad, aga see ei aita! Aitab kuulamine, luba tal välja lasta oma tunded! Teiseks olge oma lähedaste vastu viisakalt ausad ja otsekohesed – see on üks suur asi, mida mitmed mu sõbrannad minu juures hindavad ja mida ma teiste inimeste juures hindan. Vahel on see tõde valus, aga see valus tõde (tõde mida ma ise ei suuda endale öelda) on valgustav ja muutma panev. Viisakalt otsekohene? Eks muidugi olen ma oma otsekohesusega vastu näppe saanud ja pidanud vabandama, sest mõni tõde teeb ikka haiget küll, ka minule on teinud, kui minuga on liiga otsekohene oldud. Näiteks ma olin kosunud, ma teadsin seda ja olin sellepärast kurb ning ebakindel ja siis üks väga lähedane inimene nägi mind, ei ütelnud isegi tere, vaid esimese asjana küsis kas ma olen rase? 😀 Igakord kui naine kosub, ei tähenda seda, et ta on kohe rase! 😀

Ma panin kokku sellise vahva video. Ilma nende inimeste toetuseta seda blogi põhimõtteliselt ei eksisteeriks – KURAT, KUI LAHEDAD JA HULLUMEELSED TE KÕIK OLETE!

Ma ju lubasin, et see postitus lõppeb väga positiivse noodiga:

Lõpetaksin oma postituse oma lemmik tekstiga, mis on Mahatma Gandhi poolt:

Täna on minu ülejäänud elu esimene päev! Ma toitun tervislikult. Ma olen vastutulelik ja abivalmis teiste inimeste vastu. Ma annan endast parima, et hoida loodust ja loomi. Ma hoian end füüsiliselt heas vormis. Ma olen kohal ja naudin igat hetke. Ma aktsepteerin kõiki inimesi ja olukordi isegi kui nad on ebameeldivad, sest see, kes armastab liblikat, peab õppima ka röövikut armastama. Ole ise see muutus, mida sa soovid maailmas näha!

 

Kamilla Katarina
♥♥♥

P.s: Trendiruumi postkast on alati avatud – trendiruum@gmail.com