Jagan sinuga kolme videot.

Esimene video on see sama video, mida oled kindlasti oma facebooki timelinel näinud, sest väga paljud jagavad seda. Kuna nii paljud jagavad seda, siis mõtlesin algul, et mina seda jagama ei hakka kuigi jah, see on väga haarav, mõtlemapanev ja tõene video sellest, kuidas virtuaalmaailm meid kõiki haaranud on ja kuidas me reaalelu virtuaalmaailmas lihtsalt maha “magame”.
Kahjuks jäi mul kripeldama üks jutt, mis seoses selle videoga meelde tuli ning siiski jagan seda. Väga pikk jutt see pole, aga on sinuga jagamist väärt. Võib-olla see paneb sind veel rohkem mõtlema ja arusaama kui hullult virtuaalmaailm meid kõiki neelab ja võib-olla pärast seda uskumatut lugu seoses virtuaalmaailma neelamisega, sa PÄRISELT ka paned selle nutitelefoni/tahvelarvuti kõrvale ja sa PÄRISELT ka ei anna enda väiksele tuttavale-sugulasele-õele/vennale nina ette mõne mängu nendest seadmetest ja lähed temaga ise mänguväljakule mängima. (Rõhutasin sõna päriselt, sest tihti jäävad mõtted ainult mõteteks ja teod jäävad tegemata)
Nimelt istusime eelmine suvi suure seltskonnaga Pärnus Steffani pizzas ja meie seas oli ka väikseid tegelasi. Üks väike poiss (kuid samas mitte enam nii väike, esimene klass oli selja taga) aina vingus ja vingus Angry Birdsi järele ning jah, lõpuks ta kellegi nutitelefoni näppu sai. Kohe oli vaikus majas… Keegi meist ei arvanud, et ta sellesse lindudemaailma nii sisse läheb, aga üks hetk…. ta tõstis oma väikse pea, silmad pisarais ja ütles üllatunult “PÜKSI TULI!”. Ja ei kallis lugeja, ta ei pissinud püksi, vaid jah, NUMBER KAKS! Seal samas lauas, kus me kõik sõime! Ta oli nii naelutud, et ta ei pannud oma häda tähele. Minu söögiisu ei ajanud isegi see number kaks ära, vaid šokk! Ma olin šokis, et selline asi nutitelefoni pärast sai juhtuda.
Ma ei oskagi midagi rohkem juurde kommenteerida kui, vaid ainult seda, et kui ma nüüd näen vahel enda õde tahvelarvutisse tõmmatud, siis ma käin talle nii palju ajudele, et ta ei viitsi seal rohkem olla ja järgmine hetk ta hakkab, siis joonistama vms.

Järgmised kaks videot on treilerid filmidest, mida ma hiljuti vaatasin. Need mõlemad põhinevad tõsielule ja läksid mulle väga hinge. Philomena filmi lõpus ma isegi valasin pisaraid ning pärast mõlemat filmi ma läksin youtube ja otsisin videoid nendest õigetest inimestest, kellest filmides juttu on.
Üleüldse mulle meeldivad kõik sellised filmid, mis põhinevad tõsielule, väljaarvatud õudukad. Neid ma ei tohi vaadata. Ma hakkan nii hullult ülemõtlema ja ei suuda pärast vaatamist mitu ööd magada. Iseenesest õudukate vastu pole mul midagi, aga jah, need mis on juhtunud päriselt – õudus kuubis!

Esimeseks filmiks on Philomena, mis oli neljas kategoorias Oscarile nomineeritud:

Teiseks filmiks on One Chance:

Mõlemad filmid on sellised armsad ja hea huumoriga ehk siis soovitan neid väga-väga.

 

Päikest,
Kamilla Katarina